Kati Raudsepp Fotoleht

Kullaketraja

Kaameraga looduses jalutades olen harjutanud end vaatama ümbritsevat veidi teise nurga alt. Meie tavaline vaateväli avaneb meie silmade kõrguselt. Olgu selleks siis meeter või kaks, on see ometi kogu aeg sarnane. Ja pildistada üksnes selle tavalise vaatevälja ulatuses on minu arust igav.

Korraks kummardudes või kükitades avaneb aga hoopis uus perspektiiv. Hämmastav pisikeste armsate detailide rikkus, mis moodustavad justkui omaette maailma. Maailma, mis on küll kogu aeg olemas, kuid mida me vaatamata ei märka. Maailma, kus on rahulik kulgemine ja kus praegune hetk on justkui ainus. Loodus on piiritu kunstnik.

Need lihtsad hetked on täis omapärast võlu. Väikeste asjade võlu.

Rohkem hetki minu loodusfotode sarjast „Väikeste asjade võlu“ leiad siit:
https://katiraudsepp.ee/loodusfotode-vaikeste-asjade-volu/

Kas teate, et fotograafia tähendab sõna-sõnalt valgusega kirjutamist?

Nimelt tuleneb see kreekakeelsetest sõnadest *phōs* (valgus) ja *gráphein* (kirjutama).

Mulle on see mõte alati tundunud lummav ja isegi pisut aukartustäratav. Mõelda vaid – kui Piibli esimestes ridades ütleb Jumal: „Saagu valgus!“, siis läbi fotograafia saan mina selle valgusega kirjutada!

Valgus on pildistamiseks hädavajalik – ilma valguseta ei ole lihtsalt võimalik pilti teha. Kuid üle kõige meeldivad mulle hetked, mil valgus on eriline. Selliseid hetki ei ole sageli, kuid vahel õnnestub neid tabada.

Peagi on algamas p**k ja pime aeg. Kui tahad oma seinale mõnd valgusega kirjutatud, rõõmu pakkuvat hetke, tule vaata ringi mu loodusfotode galeriis:
⏩️ https://katiraudsepp.ee/seinafotode-galeriid/

Peegeldused
Kõverjärv Põlvamaal. Fotod tehtud kaks nädalat tagasi. Täna ilmselt on loodus juba veidi kollakamates toonides

Hilissuvine ja sügisene Mukri raba

Saabuv sügis toob hinge magusvalusat nukrust. Kuid ometi soojendavad näole langevad päikesekiired veel nii helgelt ja hellalt. Suvekuumusest jahtuvatele laugastele heljuvad kollased kaselehed on kui pisikesed tähed, mis sünkjasmustas augustitaevas tuhandete kaupa säravad.

Fotod tehtud augustis ja septembris eri aastatel.

Tormi trotsides🌻
Põllutäis kuldseid päevalilli keset möödunud nädalavahetuse sünkjastumedaid pilvi. Justkui helge meeldetuletus sellest, et pärast tormi paistab taas päike. Nii looduses meie ümber kui ka meie endi eludes.

Uus päev. Uus võimalus

Hoia, Jumal, Eestit,
meie kodumaad,
kaitse teda, kallist,
meie armsamat.
Sina andsid talle
metsad, nurmed ka,
nende lilled sulle
tänus pühendan.

Saada ära sõjad,
mõõgad murra Sa!
Pööra vaenud kurjad,
lõhed lõpeta!
Rahu, töö ja kainus
olgu eesti viis,
venna arm meil ainus
kandja võitlusis.

Jumal, kaitse rahvast,
anna kosumist,
puhasta meid kurjast,
anna kasvamist.
Usu vägi tulgu
meile aitajaks,
nii me tegu olgu
õnne rajajaks!

(Kiriku laulu- ja palveraamat, laul 450, viis Juhan Aavik, 1884-1982, sõnad Aleksander Leopold Raudkepp,1877-1948)

Peatumised ühel koduteel

Nädalavahetusel oli rõõm viibida Vormsil LNÜ (luterikiriku laste- ja noorsootöö ühendus) suvepäevadel. Kuna meie laagripaik oli kiriku vahetus läheduses asuvas pastoraadis, sai sealset kaunist pühakoda korduvalt ja erinevates valgusoludes pildistamas käidud. Kaunis on see iidne hoone igal ajahetkel ja seda nii seest kui väljast.

Püha Olavi kirik pärineb osaliselt juba 13. sajandist. Algselt oli tegu väikese puust pühakojaga, praeguse kuju sai see mitme hilisema sajandi vältel. Omanäoliseks muudab selle torni puudumine. Kirikukell ripub ukse kohal katuseharja all.

Püha Olav ehk Olav II Haraldsson oli 11. sajandi Norra kuningas. Ta on üks olulisemaid tegelasi Norra ristiusustamise loos ja suri märtrina.
Keskajal oli püha Olav meresõitjate ja kogu Skandinaavia maailma üks tähtsamaid pühakuid. Eesti lääne- ja põhjarannikul leidus terve rida temale pühendatud kirikuid ja kabeleid – nende hulgas Vormsi, Nõva, Pakri saared. Ka Tallinna Oleviste kirik on just tema järgi oma nime saanud.